Roosidest

Laies valikus Lätis kasvatatud roosiistikuid.

Roosid

Roos on ületamatu kõigi lillede kuninganna. Roosid on need taimed, mis kaunistavad aeda peaaegu kogu hooaja vältel, sest nende õitsemisaeg on väga pikk. Arvestades iga rühma dekoratiivseid omadusi, õite paiknemist ja õitsemise iseloomu, ning täiendades ühe rühma sorte teise rühma sortidega, saame rõõmu tunda roosiõitest juuni algusest kuni hilissügiseni.

ROOSIRÜHMAD.

Teehübriidroosid

Kõige sobivamad lõikeõite saamiseks.

Roosiistikud kasvavad 0,7 kuni 1,3 m kõrguseks, neid iseloomustavad täiuslik õievorm ja saledad õiepungad.

Teehübriidroosidel on suured täidisõied läbimõõduga 9-15 cm. Õied moodustuvad ühekaupa või väheste kaupa nii eelmise aasta kui ka käesoleva aasta võrsetel. Nad õitsevad kogu suve ja paistavad silma kõige suurema õievärvide mitmekesisusega.

Floribundroosid

ehk kobarroosid – haljastuses kõige armastatumad roosid. Need on keskmiselt 40-70 cm kõrgused, väga kiirekasvulised. Õied on tavaliselt 6-10 cm läbimõõduga, paiknevad kimpudena 3-10 kaupa, kuid üksikjuhtudel isegi kuni 25 õit kilpjates õisikutes. Õite täidisus on väga erinev – avatud kausikujulistest õitest kuni nostalgiliselt veetlevate rosettõiteni. Nende rooside istikud on tavaliselt väga külmakindlad. Isegi pärast karmi talve, kui põõsad on külma tõttu kannatada saanud kuni mullapinnani, arenevad varasematel aastatel kasvanud alumiste võrsete substraadi all paiknevatest uinuvatest pungadest terved noored võrsed, mis taastuvad kiiresti suurepäraselt ning moodustavad lopsaka ja rikkalikult õitseva põõsa.

Põõsasroosid

Selle rühma roosiistikud on rikkalikult harunenud, kompaktsed, tugeva kasvuga, 1,2-1,5 m kõrgused, ulatudes mõnikord kuni 2 m kõrguseni. Õied on eri suurusega, enamasti 8-12 cm läbimõõduga, erineva kuju ja täidisusega, tavaliselt paiknevad kilpjates õisikutes 3-9 kaupa ühe varre kohta, üksikjuhtudel ka 10-15 ja isegi rohkem. Põõsasroose kasutatakse peenardes koos floribundroosidega tänu sarnasele kasvu- ja õitsemislaadile. Need sobivad ka rühmaistutustesse murus ning näevad head välja soolotaimedena. Põõsad näitavad oma täit ilu enamasti teisel või kolmandal aastal pärast istutamist.

Pargiroosid

põõsad võivad olla 0,4-1,5 ja 2 m kõrgused. Suurem osa neist õitseb kuni külmadeni. Pargiroosid on piisavalt mitmekesised, kuid peenardesse istutatakse neid harva. Kõige kaunimad on need üksikute põõsastena või rühmadena murul kasvades või ilusa õitsva hekina. Osal neist tekivad pärast õitsemist viljad. Õitsemist alustavad 10-15 päeva varem kui teised roosid. Läti ja Kanada pargiroosi sordid ei vaja talveks katmist, teistes riikides aretatud sordid vajavad meie kliimas katmist.

Roniroosid

Põõsad, mille kõrgus ulatub 1,8 kuni 3 ja enama meetrini. Seetõttu on selle rühma roose soovitatav kasvatada tugede juures. Õied võivad olla eri suurusega, läbimõõduga 6-9-12 cm, harvem väikesed 3-5 cm läbimõõduga, ning paiknevad suuremates või väiksemates, tihedamates või hõredamates kilpjates õisikutes 3-15 ja isegi rohkem kaupa. Ronirooside seas on nii korduvõitsevaid sorte kui ka ühekordselt õitsevaid sorte:

Ühekordselt õitsevad roniroosid alustavad õitsemist veidi varem – juuni keskel või lõpus. Nende õied paiknevad lühikestel külgvõrsetel, mis on koos õiepungadega kujunenud eelmiste aastate ühe-, kahe- ja osaliselt ka kolmeaastaste puitunud võrsete keskosale. Õitsevad väga rikkalikult kolm kuni neli nädalat, säilitades ülejäänud suveks ilusa rohelise lehestiku. Pärast õitsemist arenevad roosivõrsete alumise osa pungadest uued vegetatiivsed võrsed, mis õitsevad järgmisel aastal, seepärast on eriti tähtis need talvituma jätta võimalikult pikkadena.

Korduvõitsevatel roniroosidel moodustuvad õiepungad kogu eelmise aasta võrse ulatuses ja käesoleva aasta võrsetel. Need õitsevad rikkalikult väikeste pausidega juuni lõpust kuni hilissügiseni.

ROOSIDE ISTUTAMINE.

Roosiistikud tuleb istutada päikeselisse, valgusküllasesse kohta. Roosidele meeldib hommikupäike ja kõige tõhusamad on esimesed päikesekiired. Päikest vajavad roosid vähemalt 5-6 tundi päevas. Valida tuleks ka tuulte, eriti ida- ja kirde-tuulte eest kaitstud kohad, kuid vajalik on ka õhu liikumine. Enne roosi istutamist tuleb mõelda pinnasele, kuhu need istutatakse, ning selle parandamisele. Roose on soovitatav kasvatada hästi dreenitud, õhku läbilaskvas mullas, kus põhjavesi ei tõuse kõrgemale kui 0,8 m. Roosid on püsikud väga sügava juurestikuga (1-2 m). Roosipeenra rajamisel valmistatakse pinnas ette 50-60 cm sügavuselt. Kõigepealt eemaldatakse pealmine viljakas kiht ja paigutatakse eraldi. Alumine väheviljakas mullakiht kaevatakse välja ja pannakse eraldi hunnikusse. Seejärel täidetakse 50-60 cm sügavune auk eemaldatud pealmise mullakihiga, mis segatakse sõnniku, komposti ja savistel muldadel turbaga. Pinnale võib puistata 8-10 cm paksuse kihi vähem viljakat mulda. Kui roose istutatakse kevadel, siis tuleb pinnas ette valmistada sügisel. Kui see ei ole võimalik, siis on soovitatav pinnase ettevalmistus teha vähemalt 3-4 nädalat enne istutamist.Roosiistikuid võib istutada varakevadest kuni septembri lõpuni. Enne istutamist tuleb noorte rooside võrsete tippe kindlasti lühendada. Võrseid tuleb kärpida kolmanda või neljanda hästi arenenud lehe pealt. Enne istutamist kastetakse roosipotti rikkalikult, selle võib asetada ka veega anumasse. Istutusauk tuleb kaevata pooleteise labida sügavuselt. Seejärel täidetakse auk mullaga. Kõige tähtsam reegel, mida istutamisel tuleb järgida, on see, et roosi pookekoht peab kindlasti jääma 5 cm mullapinnast allapoole. Selline istutus kaitseb roose talvel külmumast. Istutus tuleb kindlasti kasta, et kõrvaldada istutamise käigus tekkinud õhutaskud ja tagada juurtele vahetu kontakt mullaga.

Rooside väetamine.

Kevadel, kui lehepungad hakkavad paisuma ja muutuvad roosakaks, mis võib olla märtsi lõpus või aprilli alguses, antakse esimene lämmastikväetis. Kahe kuni kolme nädala pärast soovitatakse mõnda kompleksset täisväetist, mille lämmastikusisaldus on kõrgem. Mai lõpus, juuni alguses väetatakse kompleksväetisega, mille NPK sisaldus on näiteks 10-10-20 ning mis sisaldab ka mikroelemente. Seda korratakse juuni lõpus. Pärast esimest õitsemist, mis on kõige rikkalikum, kulutavad taimed väga palju toitaineid, seetõttu väetatakse jälle kompleksväetisega. Viimane kord, kui roosid tohivad saada lämmastikku sisaldavat väetist, on augusti alguses. Augusti teisel poolel väetatakse roosipõõsaid magneesiumsulfaadiga või mõne muu magneesiumi sisaldava väetisega. Umbes samal ajal soovitatakse roosipõõsaste ümber mulda viia puutuhka, mis sisaldab K, Ca, Mg ja teisi mikroelemente, mis tugevdavad roose ja suurendavad nende vastupidavust erinevatele seenhaigustele. Hiljem võib teha roosipeenarde lupjamist.

ROOSIDE ETTEVALMISTAMINE TALVITUMISEKS.

Oktoobri alguses näpistatakse noorte võrsete tipud, et peatada kasv ja soodustada puidu valmimist. Murtakse ära puhkemata pungad ja äraõitsenud õied. Roosid lehitsetakse siis, kui mõnda aega on juba olnud öökülma. Tavaliselt juhtub see oktoobri lõpus, novembri alguses. Kuid see ei ole kohustuslik. Oluline on lehtedest vabastada haiged ja kahjurite kahjustatud roosid, need lehed tuleb kindlasti kokku koguda ja põletada. Ka kahjustatud võrsed tuleb välja lõigata ja põletada. Tuleb säilitada võrsete alumised pungad, mida saavutatakse põõsa aluse kuhjamisega koonusekujuliselt mullaga. Kuiva turbaga või muu kuiva materjaliga on soovitatav katta alles siis, kui muld on juba 5-10 cm sügavuselt külmunud. Kiirustada ei maksa, sest roosidele võib ülekuumenemine olla ohtlikum kui külm. Enne külmade saabumist painuta ronirooside võrsed maha. Katmiseks võib kasutada kuuseoksi või muud vett mitteläbilaskvat materjali (laudadest kilpe, katusekiltkivi)

Meie pakutavate roosiistikute suurus.

Praegu on internetist võimalik tellida esimese aasta roosiistikuid ja teise aasta roosiistikuid. Meie puukoolis ja väljasõidulaatadel on võimalik leida ka mõni kolmanda aasta roosiistik. Pildil on näha visuaalne näide istikute suuruse erinevusest. Pange tähele, et kõik istikud ei ole ühesugused. Teise ja kolmanda aasta istikutel on mõnikord ka vähem võrseid, kui pildil näha.