Elulõngad (Clematis)

Klematised ehk elulõngad on valgusnõudlikud, need istutatakse päikeselisse, tuulte eest hästi kaitstud kasvukohta. Taimele ei meeldi, kui hoone katustelt sellele tilgub vihmavett, samuti kohad, kus kevadel kipub vesi seisma jääma. Tuleb rajada toed, mis aitavad ronitaimel hoida oma pikka ja väänduvat kasvukuju. Põhikarkassiks on soovitatavamad metallkonstruktsioonid, kuid võrestiku sisemus võiks olla tehtud kapronist või mõnest muust vastupidavast materjalist nööridest. Nöörid on soovitatav hoolikalt pingule tõmmata, et taimedel oleks leherootsudega mugavam nende külge kinnituda.

Istutamine

Elulõng vajab keskmise raskusega liivsavi- või saviliivmulda, mis on rikastatud orgaanilise ainega (komposti, hästi kõdunenud sõnnikuga). Muld peab olema õhku läbilaskev ja kohev, soovitatav pH 6-7. Istutamisel on oluline paigutada taim mulda piisavalt sügavale, kartmata, et esimesed pungad saavad mullaga kaetud. Taime ei tohi ka „ära uputada“, siis see lämbub. Istutada võib nii, et taim jääb justkui lohku. Seda süvendit täidetakse järk-järgult, kattes pungad mullaga. Pungade kohast arenevad uued juurekesed. Kui ostetud istikul on pikk võrse, on soovitatav seda lühendada kolmandiku võrra, et taim kasvataks uusi külgvõrseid. Istutamisel on soovitatav puistata istiku juurekaela ümber puhast liiva või lisada umbes peotäis puhta liiva ja tuha segu (soovitatavalt lehtpuutuhk) vahekorras 1:1, soodustades nii õhu juurdepääsu uinuvatele pungadele ja kaitstes esimestel nädalatel veel mitte juurdunud ronitaime seenhaiguste eest, mis sageli arenevad huumusrikkas mullas.

Hooldus

Nii kevadel kui ka suvel on soovitatav mulda kobestada madalalt 2- 4 cm sügavuselt. Soovitatav on mulda multšida. Selleks sobivad rikastatud turvas, lagunenud sõnnik, kompost. Elulõngad on niiskuslembesed, kuid liigne kastmine võib teha sama palju kahju kui läbikuivamine. Taimi pealtväetatakse kevadest kuni augusti keskpaigani, seejärel see lõpetatakse ja lastakse võrsetel puituda. Puitumist soodustab kaalium, seetõttu on augusti lõpus soovitatav puistata kaaliumi sisaldavat väetist, mis aitab elulõngadel talveks paremini valmistuda.

Talvel võib elulõngu juurekaela juurest katta kuuseokstega. Sortidel, millel tuleb võrsed säilitada, painutatakse võrsed maha ja kaetakse kinni.

Elulõngade lõikamisrühmad

I rühm- elulõngad, millel õied arenevad peamiselt eelmise aasta võrsetel, selle aasta võrsed õisi ei moodusta. Sellel rühmal lõigatakse sügisel ära võrse generatiivne (sel suvel õitsenud) osa. Kevadel arenevad talvitunud pungadest lühikese ajaga võrsed ja õiepungad, mis juuni esimestel päevadel rikkalikult õitsema puhkevad. Ka suve teisel poolel avaneb üksikuid õisi. Uute väätide seas mõjuvad dekoratiivselt kevadel õitsenud õite seemnised, need meenutavad kohevaid pallikesi.

II rühm- elulõngad, mis õitsevad nii eelmise kui ka selle aasta võrsetel. Sellel rühmal lõigatakse osa võrseid kõrgemalt tagasi, osa aga kuni juurekaelani. Esimesed eelmise aasta võrsetel moodustunud õied on suuremad, võivad olla täidisõielised, kuid rikkalikum õitsemine toimub selle aasta võrsetel juulis, augustis ja kestab sügiseni.

III rühm- elulõngad, millel õied moodustuvad rikkalikult selle aasta võrsetel. See on sordirikkuse poolest kõige laiemalt esindatud rühm. Sellesse rühma kuuluvaid elulõngu lõigatakse julgelt tagasi kuni juurekaelani. Õitsemise kõrghetk on juulis ja augustis.

Elulõngu lõigatakse tavaliselt sügisel, kuid seda võib teha ka kevadel.